Viimase 30 aasta jooksul on meid õpetatud mõtlema riigist kui haldusaparaadist, mida võib teravkeelsemalt nimetada ka bürokraatia diktatuuriks. Samamoodi oleme õppinud suhtuma ka kohalikku omavalitsusse. Bürokraatiamasin on suur ja töötab mürinaga. Töötamiseks ja liigutamiseks vajab see kütust. Kütust saab bürokraatiamasin riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuhu see jõuab maksumaksja taskust ehk meie makstavate maksudena või siis Euroopa Liidu abina. Esimene pole kodanikule kaugeltki meeldiv ja teine pole 30 aastat iseseisev olnud riigile varsti enam väärikas.