Üheksakümnendad tõid maailma palju asju, muu hulgas ka
glitch-muusika. See on siis muusika, mis rakendab tõhusalt elektroonilisi või isegi täpsemalt öeldes digitaalseid vigu, eelkõige müra. Selle žanri või esteetika – või kuidas olekski seda üsna hajusat suurust kõige parem määratleda – olulisemad plaadifirmad ja sõnumitoojad olid Mille Plateaux ja Mego. Eelmisel nädalal saabus uudis, et Mego rajaja Peter Rehberg on 53-aastasena ootamatult surnud.
Ega me polegi uuema kooli elektroonilistest eksperimentaalmuusikutest «Aja augus» eriti kirjutanud. Mitte et poleks põhjust, aga neist on raske kirjutada. Selles on palju spetsiifilist ja võib-olla isegi väljendamatut. Kunagi kirjutasime soomlasest Mika Vainiost, paraku jälle nekroloogivõtmes. Suri ka tema 53-aastaselt, ja Mego allgi jõudis plaate välja anda.
Wikimedia-commons
Randy-newcombe
Peter-rehberg
Andy-newcombe-the-nineties
ஆண்டி-ந்யூகஂப்
பீட்டர்-றெதிபேர்க்